Võib vaid rõõmustada, et meie kohvikultuuri ei rikasta mitte ainult Itaalia ja Prantsuse maitsed, vaid ehivad nüüd ka Balti nüansid. Nimelt on Kalve – 2019. aastal asutatud Läti tuntud röstikoda ja kohvikukett avanud kolm esimest kohvikut Tallinnas. Üks neist on hipsterite mekas – Faehlmanni tänaval. Teine on tuure kogumas Pärnu maanteel, mis on nüüd tasapisi kummastavate kaupluste asemel taas väärikust leidmas. Kolmas, kõige uuem, on Golden Gate’is.

Siin tuleb ka algupärane kontseptsioon kõige ilusamini välja. See on kohvik, kus kohtuvad kohv ja kunst. Kui mujal on esil peamiselt maalid, siis siit leiab ka üllatavaid tekstiilseid installatsioone. Üks – Evija Stukle-Zuitiņa teos jutustab mõisa pesunaisest vanavanaemaga seotud mälestustest ning viitab ehk ka muinasjutulisel viisil rahvapärimusele, teine – Baiba Čadore «Täitumata püüdluste sõlmed» roomab ruumis boamaona.

Muide, toodetest püüavad kõige enam kunstiteostena pilku kohvikarbid, ent on ka moodsa graafilise disainiga ehitud lahendused. Maitsetest tekitab üllatust marmelaadimekk. Saiakesed on kõige moodsamad – rullil on rosmariini, valikus on ka niinimetatud ahvileib.

Ruum on hall, lakooniline, sisustus neomodernistliku hõnguga. Õnnestunult on ära kasutatud ajalooliste paekivimüüride raskepära, dekoorina lagedaks jäetud tellistäidet, millega sobib imehästi neutraalne rahulik, mõnes mõttes lausa hillitsetud kujundus. Eriti imposantne on tume poorse pinnaga lett. Ventilatsiooni pole varjatud ja torudega kõlab kokku metalljalgne mööbel.

Sisearhitektiks on Jānis Andersons, kes on ka üks Kalve kaasasutajatest. Tema Field Studio on seni disaininud keti kõik kohvikud ja kavandanud ka pakendeid. Autorid on osanud kenasti pakkuda Euroopa suurlinlikku tukset, kus lähtuvalt ümbrusest on leitud sobiliku disainiga elemendid.

Näiteks Pärnu maanteel on istumiseks Marcel Breueri kuulsad torutoolid. Andersons ja Danna Degle-Uškāne said inspiratsiooni 1930. aastate Eesti mõõdukalt modernsest arhitektuurist, kus olid au sees traditsioonilised vormid, proportsioonid ning materjalid. «Meie sooviks oli luua interjöör, mis tundub kaasaegne, reageerides samal ajal läbimõeldult hoone arhitektuuri iseloomule ja sõdadevahelise perioodi vaoshoitud modernismile,» on nad leidnud.

«Siin on välismaa tunne,» õhkab tütar Kalves. Tal on õigus.

AVALIK RUUM | Kunstirikas Kalve

Võikollane ja vaarikaroosa